Viimased päevad ja püha munad/kevadetulek

Alustaks siis tänast novellikest sellest, et tahaksin kõigile HEAD KEVADE ALGUST soovida - minge õue tuulduma ja värsket õhku hingama, kallid joodikud!

Teiseks, nagu kõik teavad, siis seoses ühe menuka muinasjuturaamatu tegelase ääretult kurva ning verise surmaga mõnituhat aastat tagasi, saame meie igal aastal ühe korraliku pikkusega nädalavahetuse. Ei erinenud ka see aasta teistest ning korgid sai maha keerata juba neljapäeval. Plaanisime küll rahulikku õhtut, kuid kuna üks härrake otsustas oma sünnipäeva tagantjärele ära pidada, ei tulnud sellest suurt midagi välja. Õlut ja rummi voolas ojadena meie janustest kõridest makku kuni lõpuks oli aeg seada sammud öölokaali poole. Lootused olid suhteliselt kõrgel, sest eelnevalt sai põgusalt tutvutud disc jockeyde nimekirjaga ja variandid tundusid üsna mõistlikud. Ja oh seda imet - ei pidanudki tegelikult pettuma .. Mõned kõrvatapjad seal ikka kõlasid, aga üldjoontes täitsa hindele neli. Pjatka veetis enamuse õhtust ühe meeldiva neiukese seltsis .. Eks see meele vähe mõrudaks tegi, et teine klimpar vähe autis, aga no mis sa hing teed, tuli leppida ja edasi jaurata.
Õhtu käbi aga juhtus (JÄLLE) peale klubist lahkumist, kui kõigil peale minu kõht tühi oli. Mis siis ikka - tarvis burgerit hankima minna. Lätlasi meil seltskonnas ei olnud, seega mõeldud, tehtud (Lätlastel respectively "Mõeldud, mõeldud"). Vabaduse väljaku äärses mustas putkas oli burger otsas ja olime sunnitud löögiplatsile minema, kus oli meeletu järjekord. Seisime .. No ikka päris kõvasti seisime .. Oma 40 minutit kindlasti ja selle aja peale läks isegi mul kõht tühjaks. Miskipärast olin ma ka meie seltskonnast esimene, kes tellima asus. Tädi siis tuli peale mõningast vorpimist mu burgeriga augu äärde tagasi ja teatas kõva häälega, et nüüd on burger otsas. Meie taga ootas veel umbes 20-30 inimest, võite ise arvata, mis näoga mind vaadati, kui ma üksinda õrrele toetusin ja burksi nosima asusin (Pjatka oli valmis mind ilmselt mõrvama ka selle burksi nimel, aga peale lühikest sprinti üle autotee ta mõistis, et ma olen kas kainem või lihtsalt kiirem jooksja - kätte ta mind igatahes ei saanud). Igatahes löögiplatsilt edasi viis tee otse koju, kus minuga ühinesid sõber ja sõbranna, sest neil oli vaja tiba aega parajaks teha.

Nobedalt saabus järgmine päev ja jätkus härrakese sünnipäeva ja kevade tuleku tähistamine. Nelipakk kaenlasse, semud ligi ja panime poe eest leekima. Vahepeal turgutasime end vähekese ürdisuitsuga, et teekond ikka lõbusamalt läheks. Nagu ikka selliste trippide puhul leiutati vähemasti 4 miljoniväärtusega äriplaani; peeti maha üks korralik kiviviskevõistlus; käidi metsaveerel keha kergendamas; helistati mitmetele sõpradele, et neile midagi väga olulist öelda; tehti fotosüüdistusi kõigest ja kõigist, mis jäädvustamist paistis väärivat. Samas pakuti välja ka mitu uuendust blogile:
Külalise rubriik, kus igal nädalal käib külas keegi mitte-klimpar, võetakse asjalikult rüübet ning järgmisel hommikul saab siis külaline oma mõtted siia kirja panna. Teise asjaliku mõttena käidi välja varanduse rubriik, mis eeldaks igal õhtul koduteelt mõne põnevana tunduva eseme kaasahaaramist ning hommikul vaagimist, mis tunded meid seda eset nähes valdasid. Siinkohal teeks esimese üleskutse meie lugejatele - mida arvate väljapakutud mõtetest ning ehk on teil mõni enda idee, mida me teha võiksime või millest teile rohkem kirjutada! Andke julgelt kommentaaridesse teada, püüame ennast arendada!
Igatahes meie kolmetunnine jalgsimatk viis lõpuks meid tiiruga minu juurde, kus tehti kiired söögid-joogid ja üks mitte-nii-kiire sildi-otsaette-kleepimise-mäng. Osavõtjateks David Copperfield, Aivar Voitka, Ott-Björn Hjelmeset (kelle nime keegi kirjutada ei osanud), Vaido Neigaus ja Juhan Parts - igatahes kirju seltskond. Võitjaks osutus ülekaalukalt Ott-Björn, kes arvas ära, et ta on suusataja, tugev teine oli Juhan Parts, kolmas Aivar Voitka, neljandale kohale platseerus David Copperfield (algselt pakkus nimetähtede peale Dave Chapelle .. kehvasti) ja paraku viimasele koale jäi Vaido Neigaus, kes väitis, et ta ei tunnegi ennast.

Kohe varsti pärast seda läksid kõik oma urgudesse puhkusele, et siis vapralt järgmisele päevale vastu minna. Nii minagi keerasin põhku ja kui homme kätte jõudis, läksin ruttu õue korvpalli mängima - ilma särgita peale loopida on tõesti priceless tunne! Peale seda veel väike pesu ja söök, pilguheit teiste "perseka" mängule ja siis võeti suund jälle pilvede vahele. Õhtu tõi väikese grilli, tsilli, piljardi ja kutse pittu, aga sinna minekuks nappis jõudu ja tahtmist.

Tähendab. väga-väga supafain nädalavahetus ja tõesti, ma ei tea, kelle poole ma nüüd pöörduma pean, aga tänuavaldused sinna, kust see ilm saabus (EMHIst igatahes mitte, nemad ei tea sellest ilmavärgist suurt midagi).

Aga jah, tundub, et mida lühemaks lähevad püksid ja särgid, seda väiksemaks muutub tahe oma jalgu öölokaalis keerutada, seega ilmselt mõne aja pärast muutub jällegi meie blogi ja elukeste kontseptsioon.

Nii kaua aga püsige lainel ja tõesti, kordan veel, minge õue tuulduma ja vaadake oma sõbrad näost-näkku ka üle. Teiepoolne aktiivne osavõtt hääletusest ja ideede pakkumine oleks väga tervitatav!

Tänaseks aut,

Palets